Meie lugu ja mõtted

Utoopia nr 9 on sihtasutus, mis loob keskkonna vanasse Kõrgessaare kunstsiidivabrikusse selleks, et pakkuda võimalusi paljude erinevate kultuurisündmuste korraldamiseks. Kultuurisündmusi liigitame vastavalt muusika-, kino-, teatri-, kunsti-, spordi- ja haridusega seonduvateks üritusteks, mis võivad olla nii lühi-, kui pikaajalised ning isegi alalised. Siin oleks ruumi ka UNESCO Lääne-Eesti saarte biosfääri programmiala külastuskeskusele koos ekspositsiooniga. Keskkonna loomise all peame silmas Kõrgessaare kunstsiidivabriku hoonete kompleksi korrastamist, hoonete renoveerimist, taristu ja parkimisvõimaluste rajamist ning korraldajatele ja külastajatele kasutajasõbralikuks muutmist. Hoonete kompleksis on ca 10 000m2 katusealust pinda, millesse tuuakse mistahes sündmuste tarbeks piisav elektrivõimsus, vajalik veevarustus, tualettruumid, pop-up kohvikud ning muu tehniline sisseseade nagu heli- ning valgustehnika jms. Sündmuste planeerimise ja läbiviimisega tegeleb MTÜ Viscosa Kultuuritehas.

Ajalugu

Siidivabrik

Kui veidi selle Hiiumaa rannikul asuva maalapi ajaloost rääkida, siis esimesi märkmeid Kõrgessaare kohta leiab aastast 1532. Pärast seda ei läinudki väga palju aega mööda, kui siia rajati väikemõis, mida hiljem hakati samm-sammult laiendama.
1624. aastal valmis sadam ning peagi algas regulaarne laevaühendus naaberriigi Rootsiga. Järgmistel sajanditel käis mõis käest kätte. Ajalooürikud pajatavad, et uhke rajatise omanike seas oli nimesid nagu De la Gardie, Stenbock, Ungern-Stenberg, Stackelberg ning Bodarevskaja.
Aastal 1912 ostis osa mõisa aladest Peterburi ettevõte AS Viscosa. Belgia, Prantsuse ja Inglise kapitaliga äri rajas siia kunstsiidivabriku. Aga ajad olid keerulised. Toodeti vaid üks proovipartii, seejärel algas esimene maailmasõda.
Kuigi järgnevatel aastakümnetel oli vabrikukompleksis vaikne, hakkas Viscosa nimi oma elu elama. Maakaartidel kohtas asula ametliku kirjapildina küll Kõrgessaare nime, kuid rahvasuus sai sellest mereäärsest paigast Viskoosa.

Kalatehas

1952. aastal pandi osades vanades siidivabriku hoonetes püsti kalatehas, millest 1984. aastal sai kalurikolhoosi „Hiiu Kalur“ konservitehas. Oma hiilgeaegadel andis kalakombinaat tööd mitmesajale inimesele. Algusaastatel valmistati kalatehases preserve, millest kuulsaim oli „Tallinna kilud“. Esimene konservipartii hüppas liinilt maha 1961. aasta 17. juunil. Selleks oli „Praetud räim tomatikastmes“. Edaspidi jõudsid tänu osavate tööliste kätetööle inimeste toidulauale angerja, skumbria, tuulehaugi, lesta, säina, stauriidi ja teiste kalade konservid. Rääkimata sprottidest!
U-tähelise kompleksi kagutiivas tegutses aga Tallinna liha- ja konservikombinaadi Kõrgessaare tsehh, kus toodeti kaupa 1990ndate alguseni.
Hiljem peeti suuri plaane, näiteks käisid jutud keefiri spaa tegemisest, aga see idee esmastest lammutustöödest kaugemale ei jõudnudki.
Kui kõik see kokku võtta, võib öelda, et vabrik on tõeline industriaalpärl, mis sulandub kamuflaažina ümbritsevasse keskkonda. Mida rohkem sa vabriku kohta vastuseid saad, seda rohkem küsimusi tekib. Üks on selge – siit algab meie lugu.